“Telk” on kaks erinevat asja: see on tasuta elamispind ülikooli lõpetanud moeloojale ja see on novell. Neid võib vaadelda lahus, kuid samahästi ka teineteisest lahutamata.

Andreas Kübar

KATKEND lk 20-22

Kahe aasta pärast on siin veel rohkem vapraid ja ilusaid, rääkimata viiest või kümnest, lõpuks viidatakse mulle kui see vanem mees. Ta on siin kellegi isa? Jätame akna lahti ja küll ta ise tänavale tuuldub, nagu nukker kass, kes heidab, pamp õlal, telgile igatseva pilgu ning seejärel purjetab Sportlandi pappkarbis mööda rentslit allavoolu. Püstitan enesekaitseks küsimuse, kas telgis peaks olema ka hoolde-kodunurk? Elatanute jaoks on meil kaasaskantav prill-laud ja 50-liitrine kott vatiini olemas. Parem kui Halliste! Ja muidugi peavad telki kõik ära mahtuma nagu Noa laeva ja kui Eestit tabab järjekordne kosmiline vihm, jääb meie klounimatuse-seltskond vabariigi sugu jätkama.
Ruttan sündmustest ette, veel ju ai-ai-ai olen noor ja tahtmist täis nagu loksutatud Värska ja ERKI korraldustiim kokku. Pugeja! Vabandust, aga telki oleks vaja tõesti paar euroalust Värskat organiseerida. Eesti moodi pole võimalik kuivalt süüa. Hommikul on pea paks nagu Lurichi muskel ja kõri kare nagu liivapaber. Ning telgis istudes vaatame pidevalt, mis õue peal toimub. Kes tossutab ja muru niidab, kuidas naabrid grillivad, milliste autodega sõidavad. See on meie hobi. Fashionspotting, mis jõuab ka ülenaabrite õuele nagu saunabuss. Paneme kõik kirja ja analüüsime. Tööd ei ole – aega küll. Tohoh imet! Eesti moes toimub niivõrd palju! Kiiduväärt asju ka, aga enamasti kummalist. Ega Mehhiko seebilt saagi silmaringiplahvatust oodata. Tuleb Enrico ja ütleb: „Kuidas sa julged mind petta selles koloniaalajastu maneristlikus hoonekompleksis, mille fassaadimuster järgib palju rohkem kurvi ja kaart, kui traditsiooniline uushispaanialik interpretatsioon seda Mehhikos teeb! Igavene siga! (GASP IN SPANSIH) See pole formaadi eesmärk. Nagu ka Eesti moe, mille jälgimine on ikkagi nulltegevus või meeleviide. Midagi kudumise sarnast, või mis see kaasaegse moeloomingu moto oligi?

Eesti mood on telgirahva lemmikkõhutantsija. Püksirihmad kukuvad lahti. Istume ja lobiseme. Vahepeal rendime Schnelli hotellis toa ja läheme sõbrannaga hommikust Balti jaama vaatama. Ronge ka, aga need on kõik ühesugused sirged ja muutumatud. Niisama ilusad. Seevastu hommikuses räsitolmuses Baltas on moeloojad kõverad ja liikumises, kõigil ühtlugu erinevad asjatoimetused ja ise peab nuputama, mitte kuulama, et tšeres pjat sammub kõik see mees samale perroonile. Moeloojad on ka ilusad, tuigerdavad Kolmjalast Kalamajja ning teekonna keskel, rõõmsas hotelliakna vaateväljas, Tallinna visiitkaardi Burger Kingi ees puhkavad oma vapraid jalgu.
Üks teise kursuse kutt pudistab perroonile Dominot. Ja me ei pane seda pahaks. Kahju ainult, et ükski bränd tema käekäiku ei jälgi – tegelikult ju andekas poiss! Ta võiks Sulle sotsiaalmeediat teha või käia nädalas korra stuudios abis. Selleks võiks olla ka ametlik programm? Anna Vanurile Istet 2021! Päriselt see informatsioon sind ei longi, paneme telgis tongi. Eesti moel on unistused selleks, et millestki unistada.

KATKEND lk 28-30

Eesti mood on roosade kaunadega püha lehm ja brändid selle udarad. Valitud seltskond tohib hellalt õrnu nisasid puudutada, aga seda mitte igal laussuvalisel päeval, vaid siis, kui kohal on kaamerad, orkester, šampanja ja taevased väed. Siis läheb jumalapoeg taburetiga väärika lehma alla, naeratab ning pigistab oma armsate rõõsade kätega välja hindamatut ilu täis pühavalget vedelikku. Mitte palju, aga piisavalt, et pildid saaksid tehtud ning ilmarahvas õndsusega sisse pühitsetud. Õhtul, püha päeva lõppedes, tehakse rituaalikohaselt lehmale uhke soeng ning võetakse tema ümber ringi, lehm mühatab sõõrist ühe väljavalitu, ning temale, imposantsele sangarile, kingitakse kullast nõel. Nii põnev mõelda, kuidas vanarahvas elust aru sai ja mõelda veel, et tänapäev nii kaugele edasi on arenenud.

Muidu elab püha lehm oma allaheitlikku vagurat elu ning longib mööda pikki sirgeid rannapromenaade, nukralt ja väsinult. Otsib seltsi, mida paratamatult ei leia. Inimesed tõmbuvad kahte lehte ja sosistavad, muusika vaikib ja söögiriistad asetatakse lauale. Vahel lubavad emad oma lapsi lähemale, annavad turvaliselt distantsilt imeloomale kõrt ning teevad pilti. Klikk-klikk ja kui lehm teeb ammuu, hakkavad lapsed nutma. Milleks karta? Täiesti tavaline lihtsurelik isend ning juba vana, rohkem ront kui kütte-materjal, seest umbes, väljast kortsus. Minge tehke talle kalli ja pai! Andke jäätist või sardelli, lõpetage kõrretutiga naeruvääristamine. Eesti moe ikebana võib ju roostik ja pajuoks olla, aga sõpradele kingitakse ikka geišat ja sušit. Moelehm ootab ka diplomaatilist lähenemist, ja vahest, kui veab, saate oma raha hiljem tagasi.

Kuuldavasti elab meie püha lehm suures uhkes villas ning näeb kurja vaeva oma kidura elunatukese sättimisega. Tihtipeale mõtleb magamisest ilma ärkamiseta, aga ei saa, alumise korruse mimmud lihtsalt ei jää vait. Avavad uue siidri ja kukuvad arutama. Ja mingid mehed käivad külas. Kannavad nahast pükse päris tõsise ilmega. Seisavad sirgelt nagu müüjad disainiturul ja siis jälle korraldatakse pilgarit. Eelmisel teisipäeval oli pühal lehmal kolm sünnipäeva ning hommikust õhtuni käis pidev palvetamine. All käib katkematu pillerkaar, mängitakse peomänge, üleval käiakse valgete keepide ja küünaldega. Üks kord läinud püha lehm ka seltskonda. Hakati vabandama ja risti ette lööma. Otsiti süüdlasi ja laristati nutta. Keegi uutest unustas ukse lahti. Järgmisel päeval korraldati suurest patuhirmust glamuurne kummardusfestival ja lehm pidi taas kord ringis mühatama. Nõelad said kingitud ja tänukõned peetud, aga kas keegi ka lehmast rääkis? Kas keegi vaevus küsima, kuidas tal läheb? Ainus lootus on villaseltskond välja vahetada, siis saaks vahest Eesti moelehmale teise nooruse kinkida.

pst

Vahel käin salaja lehma akna all ja mängin kitarri. Laulan serenaadi uppuvatest ookeanidest ja ülemerelinnadest. Lõhnastan kirjad ja viskan paberlennukina majja sisse. Räägin, kuidas eile nägin ma Eestimaad: siniseid huuli ja kiilaspäid, minides mehi ja nailonis, prinke rindu ja pepusid. See talle meeldib. Asetab raske peakoonu aknalauale ja vilgutab rähmaseid ripsmeid. Unistab ühes minuga. Villa õue täidab lehmasüdame paitav tilin.