Millimullimallikad

„Millimullimallikad“ on eksperimentaalne romaan, mis ühendab spekulatiivse proosa, tehnopoeetika, absurdi, filosoofilise ulme ja postinternetliku esteetika. Teose tegevus toimub nihestatud aegruumis, kus erinevad ajastud, infokihid ja reaalsused eksisteerivad korraga ning inimeste teadvus on lagunevate tähenduste, digitaalsete varemete ja kujutluslike mälusüsteemide surve all.

Romaani kaudu avaneb maailm, kus kadunud subkultuurid, olematud bändid, katkised URL-id, kunstlikult genereeritud identiteedid ja „suured kiretud objektid“ moodustavad uue metafüüsilise keskkonna. Üks tegevusliin viib lugeja eraldatud internaatkooli ja selle ümbrusse, kus erinevad ajakihid näivad füüsiliselt kattuvat ning kus tegelased kogevad reaalsuse hajumist. Teine liin liigub teadvuse, mälu ja simulatsiooni piirialadel, käsitledes küsimusi identiteedist, eksistentsist, tähenduse kadumisest ja kujutlusvõime autonoomiast.

Käsikirja vormiline ülesehitus on fragmentaarne ja assotsiatiivne. Tekst liigub proosa, pseudoesseistika, sürrealistlike kirjelduste, sisemonoloogide, tehnilise keele, filosoofiliste kõrvalepõigete ja poeetiliste kujundite vahel. Romaan kasutab teadlikult glitch-esteetikat, katkestusi, kordusi ja nihkeid, luues atmosfääri, kus maailm toimib samaaegselt nii laguneva infosüsteemi kui ka unenäolise mütoloogilise ruumina.